Mõni sõna hetkedest minevikust

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Elmar Orav palus kirjutada oma uuest teosest, trükisoojast raamatust «Hetki minevikust». Kuna olin köite valmimise juures, kirjeldan arvustava tutvustuse pähe kohati hoopis lugude kaante vahele jõudmist.

Sulemehe eelmine kirjakeelne raamat «Taas lapsepõlvemaile» ilmus aastal 2009 (2015 tuli välja mulgimurdeline «Kui me viil latse ollimi»), ja omavahel sai arutatud, et ülim aeg oleks uueks. Aastaid on läinud ja lühipalade meistril, kes oma sõnul püüab väheste sõnadega võimalikult palju öelda, ilmumata tekste piisavalt.

Sain Elmar Oravalt failid juttudega ja hakkasin järjekorda komponeerima, arvestades aja kulgu ja mängides nii kontrasti kui kooskõlaga. Esimeseks sai «Lõpnud kana» – väga naljakas laast tegelikult – ja kohe seejärel «Õnnetused noorte meestega». Ringi võtab kokku haarav ja hariv mõtisklus rahva kõnekeelest. Paar pala, mis kajastasid vägivalda naiste ja loomade suhtes, jäid välja. Tundus, et avaldades korduks ülekohus veel kord.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles